Blogi Perega Reisile - Soomaal telkimas

Ei kannata kodus istuda, kui päike paistab ja seiklused kutsuvad – ehk Tallinnast läbi Soomaa sõit Hiiumaale.

Oli neljapäevane pealelõuna ja istusin kodus arvutis tehes tööd nagu ikka, kui on selline hetk, kus saan rahulikult keskenduda. Sellel päeval oli aga tööle keskenduda kuidagi keeruline. Peas tiirlesid erinevad mõtted – ka sellest, et juba järgmisel päeval on meil perega Hiiumaale sõit. Väljas paistis päike ja ilm oli väga soe. Raili oli parajasti Lissuga õues ja minu mõtted tiirlesid ainult selle ümber, et kui vaid saaks juba aega edasi keerata, et saaks suunduda Hiiumaa poole.

Ühel hetkel tuli Raili tuppa ja ma plärtsatasin täiesti spontaanselt välja mõtte, mis oleks, kui läheks ja sõidaks juba täna linnast ära. Raili ei saanud esialgu aru, mida silmas pean – „Kas Hiiumaale?“. Minu mõte oli aga selles, et pakkida telgi, magamisvarustuse ning sõita kuskile, et veeta õhtu lõkke ääres telkides ja siis sealt otse sõita järgmisel päeval Hiiumaa poole.

Raili oli koheselt nõus ja nii algas kibekiire tegutsemine. Kell oli 16.02 kui Raili hakkas asju kokku otsima, mina otsustasin veel kiirelt habeme ära ajada, sest pole ju teada, millal järgmine võimalik hetk selleks tegevuseks oleks. Lisaks oli meil probleem, sest polnud suurt madratsit telgi jaoks – eelmisel aastal läks madrats katki ja uut polnud me veel soetanud. Võtsin veel kiirelt lahti Jyski kodulehe, et vaadata sealset valikut. Seega panime plaanidesse veel kiire poeskäigu ja ka madratsi hankimise. Kuna meie tegutsemine oli väga kiire, siis kõik riided, magamisasjad ja matkatarbed olid pakitud, poes käidud ning ka madrats soetatud kõigest tunni ajaga. Tallinnast jõudsime välja ca kell 17.15 – suundusime Pärnu maanteele, sest tegime plaani minna Rae järve äärde RMK kohta, mis asub peaaegu Läti piiri ääres. Seega ees ootas üke kahetunnine autosõit ja minu peas käis pidevalt veidi hirmutav mõte, mis saab siis, kui see RMK telkimisplats hõivatud on, sest seal läheduses on võimalikke kohti väga vähe.

Kui olime juba mõnda aega sõitnud, siis torkas järsku pähe mõte – Soomaa – see on tunduvalt lähemal ja lisaks on seal mitu RMK telkimiskohta ning seal on tunduvalt suurem tõenäosus leida vaba koht. Kuna oli ka neljapäevane päev, siis võiks ju olla loogiline, et mingi vaba koha ikka leiame. Poolel teel läks aga taevas pilve, mis on meie viimase aja reisimiste juures justkui igapäevaseks saanud. Lootsime kõige paremat, et päris sadama ikka ei hakka – kuigi samas väike ja õel mõte käis mul ka selles osas, et kui nüüd tuleks üks korralik vihmasadu, siis see peletaks inimesed ära ning nii oleks võimalik leida vaba RMK lõkkekoht.

Soomaale jõudsime veidi enna kella 19 õhtul ja mina hoidsin endiselt hinge kinni, et leiaks vaba ööbimispaiga. Seal ühe kruusatee ja jõe ääres on kolm järjestikust RMK telkimiskohta, millest esimese juurde jõudes nägime, et see on täiesti vaba. Kuna ma aga eelistasin tagumisi, siis sõitsin edasi, aga juba eemalt oli näha, et mõlemad kohad on hõivatud. Seega keerasime kiirelt ringi ja parkisime end esimesse kohta. Kuna mul oli ka soov veidi kala püüda, siis läksin vaatama jõeäärset, mis oli päris suur pettumus, sest kalda äär oli puid täis, seal oli palju kõrkjaid ja kuna vesi päris kõrge, siis kogu jõe kallas oli üsna mudane ja soine. Valikuid aga polnud ja otsustasime sinna paikseks jääda.

Raili hakkas uljalt telki kokku panema ja sai kenasti telgi autost välja ja selle lahti pakitud. Ka õnnestus tal esimesed vardad kokku panna ning siis oligi käes see hetk, kus kõlas vaikne ja kaeblik hüüe: „Kallis…mis edasi teha tuleb?“. Kuna mina aga seda hetke seal pildistasin, siis tegime kiire vahetuse – mina jätkasin telgiga ja Raili jäädvustas seda hetke. Kuna aga see telk on selline, kus kahekesi on tunduvalt lihtsam seda üles panna, siis üsna pea toimetasime juba kahekesi. Lisette aga müttas seal rahulikult ringi ja uudistas kogu ümbrust.

Järgmine ettevõtmine oli küttepuude raiumine. RMK kohtades on aga selline huvitav kirvelahendus, kus tera on kinnitatud tagurpidi kännu külge – eks ikka seetõttu, et meie riigis on ju tavaline see, et kõik mis ripakil, see võetakse kaasa. Kui aga kirvetera on poltidega kännu küljes, känd juurtega maa sees, siis on veidi suurem tõenäosus, et nii lihtsalt see sealt rändama ei lähe. Küll aga on paras ettevõtmine selle riistapuuga puude lõhkumine, sest esmalt tuleb puupakk saada sinna tera peale püsima ja siis on vaja mingi raskema asjaga sellele peale lajatada. Selle jaoks oli seal üks omamoodi puuhalg/känd, millel oli tehtud justkui vars taha, millest sai kinni hoida ja siis jämedama otsaga puupakule otse lagipähe virutada. Aega läks, aga asja sai – saime hulga halge tehtud, et mõnda aega lõket üleval hoida. Järgmisel vaja veel ka tuli üles teha. Kogusin kokku kõik peenemad puutükid ja oksad, nendest teha tulehakatus. Kui olin paar minutit mässanud ja sain tule juba peaaegu põlema, siis meenus, et meil on autos ka pudel süütevedelikku. Kuigi ma enamasti sellist kergema vastupanuteed minemist ei poolda, siis seekord tegin erandi. Lõke põles juba paar minutit hiljem.

Raili hakkas tegelema vorstide küpsetamisega, Lissu assisteeris ja õpetas aktiivselt kõrval, kuidas seda täpselt ikka tegema peab – küllap need 2,5 aastased teavad ju ikka paremini, kuidas asjad tegelikult käivad. Mina otsustasin aga siiski proovida kala püüda – panin esimese õnge kokku ja ettevaatlikult puuokste vahelt sain selle ka vette visatud. Jõevool oli aga niivõrd suur, et õngekork oli sisuliselt pikali vees. Otsustasin kiirelt teha teisele õngele ka tonkarakenduse. Kuna eelmisel korral lendas kogu rakendus vilinaga ridva otsast otse järve sügavusse, siis oli vaja kokku sõlmida uus rakendus. Tina mul raskuseks enam ei olnud ja seega otsisin ühe paraja raskusega kivi, millele sõlmisin ümber tamiili ja sidusin selle võimalikult tugevalt. Tegin kahe lipsuga (kaks konksu) rakenduse. Mul kulus selle tegemiseks oma paarkümmend minutit ja siis otsustasin sellega ka jõe ääres õnne proovida. Ei oska nüüd öelda, kas see oli päris see õnn, mida silmas pidasin, sest niipea kui rakenduse vette viskasin, siis tabasin ilmselt veepõhjas olevat puud või midagi muud väga sitket, aga rakendus jäi sinna kinni ja kui püüdsin seda välja tõmmata, siis käis väike „plinn“ ja sain kätte vaid tühja tamiili. Kostitasin seda jõeäärt mõne krõbedama sõnaga, millest jõel küll ilmselt üsna ükskõik oli ja läksin uuesti lõkke äärde. Selle aja peale oli Raili esimesed vorstid valmis saanud ja siis ühe käega sõin vorsti ja teisega hakkasin uut rakendust valmistama. Endal peas mõlkumas mõte, et „loll, aga järjekindel“ käis hetkel ilmselt minu kohta.

Kuna see jõeäärne koht oli üsna nukker, siis käisin veidi jalutamas ja leidsin eemalt teisegi koha, kust pääses puude vahelt jõe äärde, mis oli tunduvalt lootustandvam püügikoht. Viisin õnged sinna ja jätsin need vette. Kõrkjatelt leidsin huvitava vaatepildi – kiilid olid sättinud end sinna magama – neid oli päris palju ja igaüks erineva lehe küljes lihtsalt magamas. Kutsusin ka Raili ja Lissu seda vaatama ning võtsin ka kaamera jõe äärde kaasa, et seda jäädvustada. Kui olime seal jõe ääres, siis käis korraga vastaskaldas korralik sulpsatus – polnud kahtlustki – see pidi olema haug, kes pidas seal jahti. Jooksin kiiresti auto juurde, haarasin sealt ka kolmanda õnge, panin otsa landi ja kiirelt jõe äärde tagasi. Kuna puud olid seal madalad ja lähedal, siis läksin kõrkjate vahele paremat viskekohta otsima. Ise silmitsedes kogu aeg pinksalt jõge. Olin juba peaaegu õige koha leidnud, kui hakkasin viset tegema ja selle jaoks astusin sammu tagasi. Väike samm inimese jaoks, aga suur samm ühiskonnale – ütles mees, kes kuule astus. Minu väike samm oleks aga võinud ära jääda, sest ei saanud ise üldse arugi, kuid järgmisel hetkel olin vööst saadik külmas mudases augus. Kui Raili sinna augu servale jõudis, siis oli tal nalja kui palju, sest olin seal mudase augu serval päris hädas, sest üsna keeruline oli sealt välja ronida. Mingi ilme läbi oli mul vasak külg jäänud veest välja, kus taskus oli ka mu telefon. Sõltumata sellest olin aga ikkagi üsna läbimärg. Kuna eesmärk oli aga kätte saada haug, siis ei lasknud ma läbimärgadest jalanõudsest, pükstest ja pluusist end häirida ja hakkasin lanti loopima. Kuigi mul õnnestus lant visata korduvalt täpselt sinna kõrkjate vahele, kust enne oli see sulpsatus tulnud, siis seekord haug minu plastikust lanti ei soovinud. Jätsin teised õnged ööseks vette lootuses, et ehk varahommikul mõni kala ikka konksuotsa tuleb ja läksin tagasi lõkke äärde, kuhu Raili ja Lissu juba mõni hetk tagasi läinud olid.

Peale riiete vahetamist oli lõkke ääres päis koomiline vaatepilt, kus lõkkel alumisel restil küpses šašlõkk ja ülemisel restil kuivasid minu sokid, alukad ja jalanõud. Edasise õhtu veetsime liha küpsetades ja huvitavaid pilte tehes. Kuna õues oli läinud juba päris hämaraks, siis võimaldas see teha pikasäriga huvitavaid pilte, valgusmaalinguid ja ka proovida pikasäriga pildistamist nii, et jõudsin ka ise pildile joosta ning olla seal veel mitmes erinevas kohas. Lissu istus terve aja rahulikult autost välja tõstetud turvatoolis ja nautis lõkkesoojust ning telefonist multikate vaatamist.

Lõpuks tuli kätte ka telki minemise hetk – Lisette on küll 2,5a vanune, aga tema jaoks on see juba kolmas suvi, mil sai telgis ööbida. Kuigi ta on meil päris vapper plikatirts, siis niipea kui telgis tule kustutasime, siis ronis ta mulle nii kaissu, kui vähegi suutis. Nii ma siis olin seal – mul oli telgiseina ja Lissu vahel umbes paarkümmend sentimeetrit ruumi, tekk Lissu all kinni nii, et ka väike serv mulle jätkus. Millest polnud muidugi üldse probleemi, sest telgis oli äärmiselt soe ja ei tundnudki mingit vajadust teki järele. Küll aga see olukord muutus vastu hommikut, kus ma siis võtsin kõik, mis võtta andis sellest väikesest tekiservast, sest õues oli öösel ikka päris külmaks läinud. Nii me seal siis magasime – mõnel korral öö jooksul panin Lissule teki peale, mille ta ilmselt üsna kiirelt jälle maha lükkas kuni saabus hommik.

Mul oli uudishimu üsna suur, sest olin öö jooksul mitu korda mõtelnud, kas hommikul on mu õng koos mõne kalaga mööda jõge ka minema ujunud. Seega panin kiirelt riidesse ja jalutasin jõe äärde. Käsiõng oli naljakalt kalda peal viltu otsaga ülesvoolu – õhin oli suur, sest seal pidi kala otsas olema. Tõmbasin õnge välja ja seal ta oligi – latikas – ikka selline korralik, mille peale ka kass saaks kõhutäie naerda. Aga ikkagi latikas, missest, et imetilluke. Tõmbasin ka tonkarakenduse välja ja sealt tuli välja üks ahven. Mõõdu poolest jäi natuke küll latikale alla, aga sellest polnud midagi. Eesmärk oli täidetud – ma sain kala. Mõlemad kalad läksid küll tagasi ujuma ja selleks, et jutu lõpp väga morbiidseks ei kisuks, siis ütlen, et nad ujusid uljalt edasi.

Kuna meil kohvi kaasas polnud, siis pakkisime telgi kokku, tegime veel lõkke üles – lihtsalt niisama ja sõime hommikusööki pudeli veega. Kui kõik asjad olid autosse pakitud, siis hakkasime sõitma Rohuküla sadama suunas, sest plaanis oli jõuda kella 14.30se praami peale. Kui olin koordinaadid GPSi sisestanud, siis teatas see saabumisajaks 12.57. Varasem praam väljub aga kell 13.00 ja küsisin Raililt, mis ta arvaks, kui jõuame varasemale praamile. Ta oli veendunud, et me ei jõua sellele. Mulle aga väljakutsed meeldivad – küll aga oli vaja ka autot tankida ja sellele kulus ka veel oma viis minutit. Küll aga jõudsime sadamasse lausa kell 12.45 ja jõudsimegi kenasti varasemale praamile. Sellele liikluspolitseinikule, kes seda lugu loeb, siis lohutus, et olin väga tähelepanelik ja tegelikult suurt kuritegu ei sooritanudki – lihtsalt valisin kõige otsema tee ja teadsin seda tarkust, et GPS arvestab alati sisse väikese ajavaru.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s