Päevane reis Rakvere Linnusesse, Äntu järvede ja allikate juurde ning Jõgevale

Meil oli selja taga mitu töist päeva ja nii otsustasime võtta pühapäeva vabaks ja teha koos lastega midagi põnevat. Meil on üks isemoodi pere, sest laste arv varieerub pidevalt ühest kuni viieni – see on nii seetõttu, et meil on Railiga kahepeale kokku viis last, kellest noorim on meil ühine ja Railil varasemast kooselust veel kolm last ja minul viieaastane poeg. Lisette on noorim, kes on 2,5a, Railil on tütred Neleliis 5a, Kätlin 9a ja poeg Marek 11a, kes elavad Hiiumaal. Minu poeg Hendrik on 5a, kes elab koos emaga.

Pühapäeva hommikul pakkisime mõned asjad, söögid ja Lisette autosse ning sõitsime Hendrikule järele. Sealt algas meie sõit Rakvere suunas, sest plaan oli alustuseks minna Rakvere linnusesse, kus jätkub tegevust ja elamusi mitmeks tunniks.

Nagu väikeste lastega ikka, siis nendel ei ole vahet, kuhu sõidame, vaid kõige elutähtsamad asjad on need, et autosõidul oleks piisavalt tegevust ja süüa, millest suurema enamuse saavad nad siis pudistada maha, istmete vahele või lihtsalt korraks maitsta ja siis teatada, et rohkem ei soovi.

Sõit läks viperusteta ja Rakverre jõudsime üsna kiirelt. Ilm oli väga soe ja suvine, kuigi senisesse tühja taevasse hakkasid kogunema järjest tihedamad pilved.

Rakvere linnuses on sissepääsuks olemas ka perepilet, mille hinnaks 14€, mis on väga mõistlik ja isegi soodne, kui võrrelda seda muude kohtade ja hindadega. Küll aga on hetkel tänu viirusele vajalik panna kõikidele kätte kummikindad, mis minu loogika osas on küll veidi veider, sest näomaski ei nõutud ja päris täpselt ei saanudki aru, mida see kinnaste kandmine tegelikult siis muudab. Aga reegel on reegel ja nii siis panimegi lastele umbes 10 numbrit suuremad kummikindad kätte ja endale samuti. Eks iga lapsevanem aimab väga hästi, kui kaua ühel kahe ja pooleaastasel lapsel need kindad käes püsisid, aga vähemalt kestis see piisavalt kaua, et saime registratuurist edasi ja ka mõne sammu tehtud.

Rakvere linnuses on vaadata ja teha päris palju – seal on mõeldud kogu perele ja kellegil igav juba ei hakka. Saab ronida tornidesse, müürile ja vaadata kaugele linnale, kolada erinevates hämarates ruumides, lugeda ajalugu, tutvuda vanaaegsete relvade, kaitseriietuste ja muude detailidega. Linnusehoovis on päris palju erinevaid loomi, kes seal osaliselt vabalt ringi uitavad ja kes inimestega nii harjunud on, et lasevad end lähedalt vaadata ja ka lastel isegi pai teha. Nii olid seal kanad, jänesed, lambad, kui ka üks võike poni, kes meenutas väga eeslit, aga ometi oli saba ikka pigem hobuse oma. See õnnetu loom oli seotud lasilapuu äärde üsna lühikese köie otsa ja ta pidi seal päikese käes lihtsalt seisma. Railil läks süda härdaks ning otsustas lähedal asuvast veetünnist loomale peoga vett viia. Seda nähes soovisid loomulikult ka Hendrik ja Lisette hobusele juua anda. Lisettele hakkas see niivõrd meeldima, et käis väga mitu korda tünnist vett juurde toomas. Mina tegin eemalt pilte, et seda kõike jäädvustada. Raili ja Hendrik läksid uudistama jäneseid, kes sealsamas lähedal olid. Ühel hetkel oli Lissu peost vesi otsa saanud ja hobune lakkus lapse käsi kuni avastas tema väikesed sõrmed, mida oleks tore proovida hammastega näksata. Mina siis tormasin ühelt poolt, Raili teiselt poolt ja saime lapse sõrmed hobuse suust tervelt kätte – küll aga oli meie linnapreilil esimene ehmatus suur, sest sellist asjadekäiku ei osanud ta ette näha.

Õnneks oli seal põnevat tegevust ja avastamist veel piisavalt, et ei olnudki aega pikalt nutt ja ei olnud ka rohkem vajagi, sest see hädakisa kostus ilmselt mõne kilomeetri kaugusele ning kõik ümberkaudsed inimesed said teada, mis suur õnnetus oli juhtunud. Linnuses toimuvad pidevalt ka erinevad etendused – näiteks iidne mõõgavõitlus, mille osas on sealsed töötajad riietunud keskaaegsetesse rõivastesse ja teevad väikese stseeni, mille järel kutsuvad ka pealtvaatajaid proovima mõõgavõitlusest osa võtta. Raili otsustas väljakutse vastu võtta ja lõpuks oli see vaatamine päris koomiline, sest juhendaja pani endale maski ette, kuid valdas ainult vene ja inglise keelt, mida ta siis läbisegi kasutas, et Railit juhendada. Kuid kuna tal oli mask näo ees, siis polnud sellest suurt midagi aru saada – nii siis Raili püüdis aimata, mida ta tegema peab ja lõpuks toimus suurem osa õpetusest pantomiimis. Keegi õnneks viga ei saanud ja saime kenasti oma ringreisi jätkata.

Järgmiseks nägime, et on võimalik vibuga märki lasta, mida tahtsin ka ise kindlasti proovida. Olen elus mõnel korral ka varem vibuga lasknud  (kui jätta märkimata väikese poisina tundide ja päevade kaupa indiaanlaste mängimine, kus vendadega ise ehitasime vibusid ja nooli ning nendega aias ringi jooksime). Arvestades seda lapsepõlves läbitud indaanlase kutseeksamit, siis oli vaja teha ikka korralik sooritus, et mitte hobi-indiaanlaste nimel häbi teha. Sain viis noolt ja seega ka viis katset. Kõik suuremad ja väiksemad indiaanlased võivad kergendatult ohata – ma ei teinud teile häbi – sain kõik viis noolt märklaua enam-vähem keskele ja ühtsesse punti. Seekord läks hästi. Küll aga tahtis ka Raili proovida ja tema loobus peale esimese noole laskmist, mis küll lendas veidi lippadi-loppadi, aga siiski jõudis peale mõningast õhulendu siiski märklauani ja ka selle soorituse võis lugeda õnnestunuks.

Selleks ajaks olime veetnud seal linnuses juba 1,5 tundi, aga käimata oli veel iidsete piinamiste ruumis ja õudustelabürindis, mis avatakse igal pooltunnil, sest seal on ka giid, kes väga põnevalt kõigest räägib ja vürtsikate kommentaaridega kirjeldab viise, kuidas keskajal inimesi karistati, neilt infot välja „meelitati“ või lihtsalt hukati. Tekstides ta tagasi ei hoia ja räägib asjadest otse nii nagu see vanasti toimus – seega nõrgema närviga inimestel võib juba ainuüksi sellest jutust veri seisma jääda ja pilt virvendama hakata. Tegemist oli üsna hämara ruumiga, kus vaid väga üksikud lambid ja rohkelt erinevaid keskaegseid piinamispinke ja laudu – seega oli võimalik väga ehedalt ettekujutada, mismoodi vanal ajal seal see toimetamine käis. Seejärel sai minna õudustelabürinti, millest ma Lissuga kohe loobusin, sest preili oli juba selleks ajaks üsna naelutatud minu õla ja kaela külge ning oli selgelt näha, et see elamus ei ole veel talle eakohane. Raili ja Hendrik otsustasid aga selle katsumuse läbi teha. Kui olime Lissuga õues umbes minuti oodanud, siis tuli giid koos Hendrikuga välja, sest selgus, et ka mehehakatisel oli tekkinud arvamus, et ta seekord ikka loobub. Seega Raili oli seal labürindis koos kahe naisterahvaga, kes olid ka sealset elamust nautimas. Kulus umbes kümmekond minutit kui müüri all üks uks avanes ja sealt kargasid välja kolm veidi kahvatut naisterahvast, kes olid küll justkui õnneliku moega, aga pigem vist seetõttu, et lõpuks sealt pimedast kambrist tee välja leidsid. Vanaaegsed paksud müürid on selles osas väga tänuväärsed, sest võib vaid ette kujutada, millist kilkamist ja röökimist seal pimedates ruumides võis olla, kui kolm naisterahvast vapralt püüavad leida teed väljapääsu suunas ja igal sammul saadavad neid erinevad kriiskavad helid ja valgusefektid.

Olime veetnud linnuses juba paar tundi, mis oli läinud lausa märkamatult ja samamoodi täiesti iseenesest oli kõikidel kõhud tühjaks läinud. Seadsime suuna Rakvere kesklinna poole, et leida mingi söögikoht. Linna keskväljaku äärest leidsime koha nimega Berliini trahter, kust saime koheselt laua ja söögid saabusid üsna kiirelt. Lastele eraldi menüü, mille osas varasem kogemus ütles, et tellides kahe peale ühe roa, siis jätkub sellest lõpuks ka minule. Kuna päev oli alles poole peal, siis tegime edasisi plaane – mõte oli minna Äntu järvede äärde, mis on kuulsad eriti läbipaistva ja isegi kristallselge vee tõttu. Söögikohast väljudes oli aga ilmas toimunud äkiline pööre ja vihma sadas päris tihedalt. Lisaks otsustas Lissu kohe autosse jõudes silmad kinni panna ja magama jääda. Sõitsime siiski Äntu järvede suunas lootes, et see hoovihm läheb kiirelt üle, aga nagu paljude lootustega ennegi olnud, siis ka seekord see lootus ei täitunud. Äntu Sinijärve ääres saime vaid nii palju, et kiirelt autost välja, vaatasime järve ära ja siis kiiresti autosse tagasi. Lissu magas seal endiselt mõnusalt. Kuna meil edasisi kindlaid plaane polnud, siis otsustasin lihtsalt sõitma hakata ja võtsin suuna Norra-Oostriku allikate poole. Ei-ei…me ei plaaninud teha kiiret põiget Skandinaaviasse, vaid tegemist selle Eestis asuva Norra külaga. Tee peale jäi Koeru, kust näitas viide Jõgeva suunas 37km, kus elavad Raili vanavanemad. Seega tegime kiire plaani, et käime allikate juures ja siis ehk sõidame edasi Jõgeva poole. Jõudes Norra mõisa juurde magas Lissu veel endiselt, seega saime taaskord vaid korraks käia oja ääres, ära toita paarkümmend sääske, vaadata voolavat vett ja siis uuesti autosse, et edasi sõita ühe purskava allika juurde, mis asub mõni kilomeeter eemal. Kuna oli pühapäev ja nagu meie riigis sellistel päevadel ikka, siis oli ka sealse allika juurde kogunenud nii pool Tallinna kui ka pool Narva elanikest, et sealses ühes väikeses RMK kohas katta laud kõigega, mis neil oli võimalik kodust kaasa võtta ja parkida autosid terve tee täis. No võibolla päris nii hull see seis tegelikult ka ei olnud, aga siiski oli seal palju rahvast ning seega võtsime ühe pudelitäie külma ja maitsvat vett allikast ja otsustasime sõita kõige otsemat teed Jõgeva suunas. Kõige otsem tee pole alati just see kõige kiirem, laiem ega ka siledam ning nii siis liikusime põldude vahel kitsaid kruusateid pidi kümmekond kilomeetrit kuni jõudsime maanteele.

Jõgeva kandis asub Raili vanaisa maja, kus ta elab koos Raili onu ja tema abikaasaga. Istusime, rääkisime juttu, jõime kohvi ja jalutasime aias. Lapsed leidsid kiirelt tegevust aiast ilusate ja huvitavate kivide otsimisega, nende viskamisega ja lihtsalt ringijooksmisega. Küll see laste elu on lihtne – vaja vaid paari väikest kivi, natuke vaba aega ja ruumi ning nende elus on kõik olemas selleks, et end õnnelikuna tunda.

Seejärel käisime veel külas teistelgi Raili sugulastel, kes elasid sealt vähem kui kilomeeter eemal ja siis oli kell juba nii palju, et hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Sõit kestis küll kaks tundi, aga aeg kulus kiirelt, sest veetsime selle erinevaid sõnamänge mängides, mille osas Hendrik tegi pidevalt uusi ja oma reegleid, mis muidugi tähendas seda, et mina ei võitnud kunagi, aga tema võitis ise pidevalt ja samuti sai Raili pidevalt võita.

Koju jõudsime kell 23 õhtul ja seega olime olnud sõidus täpselt 12 tundi. Pikk päev, mis kadus kiirelt nagu ikka nendel kordadel, kui tegevust ja põnevust on rohkelt ja pole hetkegi võimalust igavust või tüdimust tunda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s